Igatsus

Ja need armid sul jäävad
Neid kandma sa jääd
Ööd-päevad need läevad
Kuud nende sosin on jääv

Sinu silmad need kui pallid,
mis peegelduvad halliks.
Sind kallistaksin aga,
mis küsiksid, kui agar.

Põselohud, millesse armusin esimesest silmapilgust
näha neid jälle Su naeratuses, mitte vaid põlgust
tahan unustada kõik halva, mõelda vaid meile kahele
tahan olla vaid meie, jätta kõik mured vahele

sind ootan ma ja loodan ma et tuled sa, kui küünla valgus valgustab ei näe sind peagi olen õnnetu kuna maha jätsid mu,ära pahanda nüüd kurvastan kuid tuleb päev mil näen sind taas,kuid taas silmad loojulasen siis kaod sa jälle ja pole kedagi muud peale sinu

mängis sõdurikvartett
seisin seal, nautisin hetkeks viisijuppi
mundris soldatid marssisid uhkelt ringi
näitasid lähedastele ja kallimatele ümbrust

Lahutan sind ja ennast
austusest, truudusest.
Näpistada end kannast,
tahaks ärgata unistusest.

ma tahaksin suudelda ära su silmavee
su juttude rohke ebakõla
ma tahaksin suudelda su kirsspunast suud
enne kui maitseme, mis õhtul on soolas

ma iial ei unusta su siniseid silmi
külma varahommikut
kontskingade klõbinat
kohvrite masendavat raskust

rahu oma südamesse soovi
uskumustest kinni lase sa
kõik manifitseerub kui usud,
et kõigeks võimeline oled sa

kõik su tolmused mõtted asetasin kausta
enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi
need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid
omaette ühinemise soove haudusid

olla piinatud, lummatud su ilust
mis ebemetena langeb mu peale
pole kunagi tahtnud sind jätta
lihtsalt laev oli kiivas ei muud

olla piinatud, lummatud su ilust
mis ebemetena langeb mu peale
pole kunagi tahtnud sind jätta
lihtsalt laev oli kiivas ei muud

Tunnen ülesse tõusvat kurguni kinninööbitavat valu
Tahan karjuda, anna andeks ma seda kauem ei talu
Milleks lubada, kui kotis vaid tolm ja nöörijupid
Milleks üldse anda, kui tunned, et elan su kukil

Ma tunnen tugevat rahutust
Kas joonud liiga palju kohvi?
Ei – olen toonud ohvriks
Oma väärtuse mentaliteedi

Üksinduse punutud pesa
Kastab pisaraist märga rukkilille pärga
See igavene äraneetud kesa
Pakub karskele klaasikese märga

Kuidas tahaks, et Sa teaks, et ma hoolin
Juba ammu, ma ei vali enam pooli
Olen Sinu ja teisi ma ei näe
Palun hoia mu ümber oma käed

tunne kummaline on mu sees
ja mõte eksleb siia-sinna
luuletusi loen ja aknast enda ees
näen teid ja radu, kus kuhugile ei tea minna

I was here to show you,
i cared about you.
You were here to show me,
my result was nothing.

Tuba taas tühjaks ja vaikseks on jäänud, sest taas oled Sa kaugele ära läind- Vaid viivu olid siin, nüüd taas Sinuta olla on valusalt piin. Ma tean, et Sulle ma pole nii kallis kui loodan, kuid siiski Sind igatsedes, koju tagasi ma ootan.........Iga kord, kui Sa saabud, on mul olla väga hea, kuid kui taas läed, siis mul valust süda peksma loob, ja taas on unetud kõik mu ööd- mil Sina oled kaugel tööl ;(

Ma mõtlen sinust iga päev,
ja see sama laevuke meist mööda läheb.
Iga päev sind unes näen,
mõeldagi on raske sinust