Elu

Kuidas tahaks, et Sa teaks, et ma hoolin
Juba ammu, ma ei vali enam pooli
Olen Sinu ja teisi ma ei näe
Palun hoia mu ümber oma käed

Homne on homne päev
Eilne on unustatud vaev
Kõik, mis meil kättesaadav
On tänane soovide kaev

Elu õpetas mulle,
et lase lahti kui hoida ei jõua
lase lahti, kui haige teeb
kui valu toob,

Mis paneb päikese tõusma ja loojuma,
mis muudab ema juuksed halliks,
mis paneb pilved taevas liikuma,
mis teeb inimesed üksteisele kalliks?

rahu oma südamesse soovi
uskumustest kinni lase sa
kõik manifitseerub kui usud,
et kõigeks võimeline oled sa

ma iial ei unusta su siniseid silmi
külma varahommikut
kontskingade klõbinat
kohvrite masendavat raskust

Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään
tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt
seda serva, mis klaasina kriipimas hinge
nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge

Näe, mäletan, kuid vanust polnud palju
Oli sügis öö, ja mullast lõhnas kesa.
Üks ainus mõte peas, sääl nagu kalju
Üks unistus mu pähe teinud pesa.

Kõik mu sõbrad on haiged,
Hetkedest ja mälestustest.
Ja heategevus õmmeldud koos valedega,
ja siiani me loodame,

kõik su tolmused mõtted asetasin kausta
enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi
need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid
omaette ühinemise soove haudusid

Kõnnime keset autoteed,
kell on juba palju.
Kuid meile see ei loe,
meie seiklus alles algab.

Mu hinge täidab
sõrmede vahelt voolav kuum liiv
Mu hinge täidavad pildid
mida vaadates ütlen, olen olnud siin

ma tahaksin suudelda ära su silmavee
su juttude rohke ebakõla
ma tahaksin suudelda su kirsspunast suud
enne kui maitseme, mis õhtul on soolas

Ma jälle hinge puistan,
nutan, kaeban, otsin lohutust.
Mõnikord ma luiskan,
ajan lihtsalt jama suust.

Paljas ja lõhki kui kiriku rott
Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin
On kadunud põuest mu uhkus mu kott
Vast joomase peaga taas magama heitsin

Sa tunned kui palju elus on rõõmu
Kui värske kartul ja maasikas laual
Sa tunned kui palju elus on kurbust
Kui pisara poetad kadunu haual

Ma tahaks suudelda päikesekiiri
vat nii ihalevad mu huuled päikese suule..
Ma tahaks tantsida kesksuvises vihmas
vat nii tunglevad minu tunded südames suures

Elame igas päevas samas rütmis
kandes kaasas mälestusi eilsest
inimesed kes meid unustavad
jäävad südamesse nagu jäljed.

Ka elu muinasjutus haldjatolmu lendlemas kohtad
Kui oma printsi ära tunned, siis kergendatult ohkad
On keegi maa ja taeva sulle kokku toonud
Ühise mineviku ja oleviku loonud

Istun nelja seina vahel,
laman tegevusetult.
Kõik on justkui kadunud,
neid pole mu elus.