Põselohud, millesse armusin esimesest silmapilgust
näha neid jälle Su naeratuses, mitte vaid põlgust
tahan unustada kõik halva, mõelda vaid meile kahele
tahan olla vaid meie, jätta kõik mured vahele
võta mind kaissu nagu alguses
tahan näha end vaid Su embuses
unusta kõik need teised
peidan oma pisarad, silmad siiski vesised
tahan näha Sind jälle koos endaga
kuid kardan, et näen Sind kunagi kellegi teisega
kõik on liiga raske mu jaoks
tahan, et kõik halb ununeks
Olen oodanud Sind liiga kaua
kuid ei suuda enam midagi uut luua
ootan kuni tuled ja haarad mul käest, takistad mul kokku kukkumast
ei suuda ma olla ilma Sinu armastusest
oled mu elust justkui kadunud
olen korduvalt me mälestused läbi käinud
vaatan taevast, milles pole enam ühtegi tähte
olen üritanud näha vaid meid kahte
igal pool on ainult üksildus
kurbus, valu, pimedus
nüüd istun siin ja ootan Sind
ikka ootan, et igatseksid mind
tahan pääseda sellest pimedusest
sellest kurbuse kindlusest
miks käitud nii ükskõikselt minuga
tahan olla siin vaid Sinuga…