Igatsus

ma iial ei unusta su siniseid silmi
külma varahommikut
kontskingade klõbinat
kohvrite masendavat raskust

Põselohud, millesse armusin esimesest silmapilgust
näha neid jälle Su naeratuses, mitte vaid põlgust
tahan unustada kõik halva, mõelda vaid meile kahele
tahan olla vaid meie, jätta kõik mured vahele

Ma mõtlen sinust iga päev,
ja see sama laevuke meist mööda läheb.
Iga päev sind unes näen,
mõeldagi on raske sinust

Mulle meeldib jää ja lumi,
vihkan siis kui soe on suvi.
Meeldib meri,meeldib tuul
kirjud lehed sügiskuul.

Mu süda jälle sädemeid pillub,
varsti laiali lendanud viimsedki killud.
Peas ainsatki aru raasu mul pole,
kallis ütle ometi,

kõik su tolmused mõtted asetasin kausta
enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi
need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid
omaette ühinemise soove haudusid

Ma tunnen tugevat rahutust
Kas joonud liiga palju kohvi?
Ei – olen toonud ohvriks
Oma väärtuse mentaliteedi

Nutan valgeks musta öö,
nutan siis kui olen tööl,
nutan alla kuu ja tähed,
sellestki jääb mulle väheks.

Mu süda taas rõõmsalt naeratab,
tasahilju armastuse rajal aerutab,
nüüd sõidan vihisedes läbi sügisõhtu,
kuigi pugeda tahaks põhku,

mängis sõdurikvartett
seisin seal, nautisin hetkeks viisijuppi
mundris soldatid marssisid uhkelt ringi
näitasid lähedastele ja kallimatele ümbrust

Tunnen ülesse tõusvat kurguni kinninööbitavat valu
Tahan karjuda, anna andeks ma seda kauem ei talu
Milleks lubada, kui kotis vaid tolm ja nöörijupid
Milleks üldse anda, kui tunned, et elan su kukil

Sinu küsivad silmad, on mul siiani meeles.
Sinu halastamatud laused, on mul siiani meeles.
Sinu kartmatud teod, on mul siiani meeles.
Sinu helge iseloom, on mul siiani meeles.

Väikesed käed kirjutavad liivale,
emake pai, tule mulle järele.
Ma ootan nii väga sind,
misjaoks küll hülgasid mind?

Tahaks nautida aega, muretut kui lapse naer,

seda aega kui on sume ja põllul õitseb kaer.

Sinu silmad need kui pallid,
mis peegelduvad halliks.
Sind kallistaksin aga,
mis küsiksid, kui agar.

Iga kord, kui kallab vihma,
siis tea - oma mõtetes ma olen Sinuga,
ka taevas teab, et Sind veelkord näha ihkan
ja ta nutab koos minuga.

tunne kummaline on mu sees
ja mõte eksleb siia-sinna
luuletusi loen ja aknast enda ees
näen teid ja radu, kus kuhugile ei tea minna

Kuidas tahaks, et Sa teaks, et ma hoolin
Juba ammu, ma ei vali enam pooli
Olen Sinu ja teisi ma ei näe
Palun hoia mu ümber oma käed

igatsen sind nagu lille
igatsen sind nagu tunnet mis on mu sees
igatsen su sooje huuli
igatsen sinu ilmekat nägu

Igal hetkel meeles öö, mil said üheks taevatäheks,
ehkki anusin sind, et sa veel ei läheks..
Hetkeks pöörasin pea ja juba olid sa läinud,
otsa lõppenud tee, mida liiga vähe käidud..