Kohtumine
Mu süda taas rõõmsalt naeratab,
tasahilju armastuse rajal aerutab,
nüüd sõidan vihisedes läbi sügisõhtu,
kuigi pugeda tahaks põhku,
enam pole pikk maa jäänud,
vaid mõned kurvid-käänud,
siis taas sinu naerusuud näen,
enne kui looja läeb päev,
juba hommikuhämarusest kibelenud,
näha sinu nägu, mis peaaegu ununenud,
peagi olengi tundmatuses kaugel,
sinu abil minu hirm raugeb,
usun, et vahel pingutada tasub,
tegemata tegude ees süütunne ei lasu,
tehes seda kõike, saamata ise kasu.
tasahilju armastuse rajal aerutab,
nüüd sõidan vihisedes läbi sügisõhtu,
kuigi pugeda tahaks põhku,
enam pole pikk maa jäänud,
vaid mõned kurvid-käänud,
siis taas sinu naerusuud näen,
enne kui looja läeb päev,
juba hommikuhämarusest kibelenud,
näha sinu nägu, mis peaaegu ununenud,
peagi olengi tundmatuses kaugel,
sinu abil minu hirm raugeb,
usun, et vahel pingutada tasub,
tegemata tegude ees süütunne ei lasu,
tehes seda kõike, saamata ise kasu.
Kirjutasid ise? Lisa oma luuletus →
Kas see luuletus sobis?