Kõnnime keset autoteed, kell on juba palju. Kuid meile see ei loe, meie seiklus alles algab. Mõni üksik tuli valgustab tänavat, kus uhkelt kõnnime. Öös on asju, mida päeval ei näe. Siin pimedas linnas, pole öösel ühtki hinge. Ühtki peale meie, kes me ringi hulgume. Istume katustel, vaatame tähti. Jookseme siin linnas, kuni hilistunnini. Kolame kohtades, kuhu päeval iialgi ei läheks. Öös on asju, kui vaid oskad neid leida.
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid