Istun nelja seina vahel, laman tegevusetult. Kõik on justkui kadunud, neid pole mu elus. Kõigil oma tegemised on, mind nagu polekski olemas. Siiski tahaksin, kasvõi üheks õhtuks kaotada pea. Tahakasin teha midagi pöörast, inimesetega, kes kord mu kõrval olid. Tahta võin palju, ent laman ikka voodis ning vahin lumivalget lage
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid