Ma jälle hinge puistan,
nutan, kaeban, otsin lohutust.
Mõnikord ma luiskan,
ajan lihtsalt jama suust.
Tahad, usu, või ära usu
-igaühel on vaba voli.
Mina korjan mälu rusud,
taastan ingli või hirmsat kolli.
Lendan taevasse või rooman
(kui tiivad kärbitud just on),
kuu sul kingiks luban
ja sinu nimi luuletusse koon.
Kui õhtuloojangusse armun,
olen pisarateni haavatav ja õrn.
Hommikul ma maailma päästma torman,
aga mõnikord võin olla tõeline mõrd.
Luban endale ma seda luksust
elus olla see, kes olen
ja nii kaua kui süda tuksub,
valin ise erinevaid rolle.
Pole vaja mind hukka mõista,
ma ise tuhka pähe raputan,
lapse moodi rõõmust hõiskan
ja veel käsi plaksutan.