Paljas ja lõhki kui kiriku rott Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin On kadunud põuest mu uhkus mu kott Vast joomase peaga taas magama heitsin
Nüüd kogukas keha aeg ajada üles Mälu soppidest tuhnides leida on lahend Kas tõesti minust saanud vaid joodiku lühend Mis olema peaks mu pääsetee vahend.
Vaid viivuks veel luban, oma silmad ma sulen Külmast kaotanud varbad juba nii kui nii olen Ja kui kauem veel magan mis teha-siis suren Mul vanust ju piisavalt- kolmkümmend saan suvel
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid