Olen alati pidanud vastuoluliseks inimeste ütlust, et nad annaksid ükskõik mida veidikese lisaaja eest, kui samal ajal raiskavad seda kallist aega, mis neil on.
Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda, aga ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad hammaste taga, aga ei julge hammustada... rahva hing on lämbutatud ja kiunub haledasti rõhujate põlvede ümber... Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama... ja kõlab siis ähvardav ulgumine üle maa, siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub ja leinavaid jumalaid tugevasti äratab!...