Lein

ma iial ei unusta su siniseid silmi
külma varahommikut
kontskingade klõbinat
kohvrite masendavat raskust

Kõik mu sõbrad on haiged,
Hetkedest ja mälestustest.
Ja heategevus õmmeldud koos valedega,
ja siiani me loodame,

ma tahaksin suudelda ära su silmavee
su juttude rohke ebakõla
ma tahaksin suudelda su kirsspunast suud
enne kui maitseme, mis õhtul on soolas

Igal hetkel meeles öö, mil said üheks taevatäheks,
ehkki anusin sind, et sa veel ei läheks..
Hetkeks pöörasin pea ja juba olid sa läinud,
otsa lõppenud tee, mida liiga vähe käidud..

sa ära vaata mu poole
kas sa siis ei näe
olen murendiks kukkunud siia köögipõrandale katkiste lauanõude vahele
olen nõder ja segane

oli vihmane päev
kui pisarad tiigi ääres luikedele jaotasin
nende paisunud tilkade sära
muutis lapsedki ettevaatlikuks mu ümber

Ma seisin kord nimetul haual ja
süütasin kalmistuküünla.
Miks leinasin,ei tea
kuid kurb hüvastijätt

Kui veretilgad,lumekiud
siin õied haua pääl;
Siin nutab õhk ja lillelehk
ja õitselinnu hääl.

Ma tunnen su valu
Ja näen su leina
Ning kuulen su sõnu
Kuid teistpoolt seina

Ja need armid sul jäävad
Neid kandma sa jääd
Ööd-päevad need läevad
Kuud nende sosin on jääv

Möödumas on hetked,
puhkab elu mullas,
olles uuel retkel
sinna, kust ei tulda,

Kõik hinged kord ingliteks saavad
taevalaotuses tähtede seas,
kui ära nad meie seast läevad',
leides rahu ja vaikuse seal.

Vahel tõesti on nii -
elu võtab, ei küsi,
mis ühele piin,
see teisele käsi,