Palju lihtsam on kirjutada kümme enam-vähem loetavat sonetti, vedades ninapidi mõnd tuimavõitu kriitikut, kui luua üks mõjus reklaam, mis veaks ninapidi tuhandeid ostupalavikule vastuvõtlikke kliente.
Selliseid inimesi võis uskuma panna kõige häbematumaid reaalsuse vägistamisi, sest nad ei taibanud iial päriselt, kui jälestamisväärne see on, mida neilt nõutakse, ja nad ei olnud küllalt huvitatud ühiskondlikest sündmustest, et märgata, mis toimub.
Looduse ja meie – või mis ma räägin, meie ja meie enda teadvuse – vahele asetub loor, mis on tavainimese puhul paks, aga kunstniku ja luuletaja puhul kerge ja peaaegu läbipaistev.