Samamoodi võite hommepäev sõjad lõpetada. Lihtsalt. Kergesti. Pole vaja — ning pole kunagi olnud vaja muud, kui et te kõik kokku lepiksite. Ent kui teie ei suuda kokku leppida milleski nii lihtsas nagu üksteise tapmise lõpetamine, kuidas te võite siis rusikaid raputades taevalt nõuda, et teie elu korda seataks?
Huvitav, et umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. Ja halva harjumuse. Sest surelikud nad on, kuigi paistavad olema visamad kui kõik muu ja kuigi elu paistabki neist koosnevat. Ja ehk koosnebki. Kaob viimane harjumus, harjumus hingata, ja polegi enam.