Igaüks meist on saar. Kui see poleks nii, läheksime jalamaid hulluks. Neid saari ühendavad laeva- ja lennuliinid, telefon, raadio — mis iganes. Aga nad jäävad siiski saarteks. Saarteks, mis võivad merepõhja vajuda, igaveseks kaduda.
Üksinduses, haige olles, segaduses — ainuüksi teadmine sõprusest aitab vastu pidada, isegi siis, kui sõber on jõuetu aitama. Piisab sellest, et nad olemas on. Sõprust ei vähenda aeg ega kaugus, ei vangistus ega sõda, ei kannatused ega vaikus. Just neil hetkil kinnitab sõprus tugevamini juuri. Just neist hetkist puhkeb ta õide.
«Juriidiliselt on kõik korrektne» on lihtsalt hea näide, kuidas on võimalik seadusi pahatahtlikult tõlgendada. Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta.
Ainuke võimalus võita sõltuvus, on vaadata laialt maailmale: “Need on minu lapsed ja naabrite lapsed on ka minu ning sellisel moel kuuluvad kõik lapsed mulle.”