Raamatud pole surnud asjad, nad kannavad endas autori hingega võrdset elujõudu ja energiat; looja ainulaadne vaimsus ja mõjuvõim säilivad tema loomingus nagu arstirohi pudelis.
Hea raamatu hävitamine on võrdne inimese tapmisega; kes tapab inimese, tapab mõistusega olendi, Jumala võrdkuju; ent kes hävitab hea raamatu, see tapab mõistuse enese, tapab inimese meeltes sündinud kujutluspildi Jumalast.
Kes vahetpidamata loeb, ent meeli loetule ei ava, vaimu ärata, (Mis otsib ta, kas on see leidmist väärt?) on raamat justkui suletud ta ees kõik saladused varjul värssides.
Riim pole midagi niisugust, milleta poeem või luuletus ei saaks hakkama, ka pole see suurem asi kaunistus. Pigem võiks seda nimetada barbaarse ajastu leiutiseks, mille abil panna viletsad read paremini lonkama.