Siis läks kuningas, olles vapustatud, üles värava kambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: “Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!”
Olümpiamänge vaadates mõtlen: millal tuleb aeg, mil enam rekordeid ei purustata? Kui sportlane jookseb 2,2 sekundiga, kas tähendab see siis, et inimene on võimeline jooksma 2,1 ja 2,0 ja isegi 1,9 sekundiga, kuni jõutakse 0,0 sekundini? Millisel hetkel inimesed enam rekordeid ei püstita? Kas nad peavad muutma aega või muutma rekordit?
Kõik see oli alati olemas olnud, aga tema polnud seda näinud, teda polnud siin. Nüüd oli ta siin, siin oli tema koht. Läbi tema silmade voolasid valgus ja vari, läbi tema südame tähed ja kuu.