Tahame vaid seda, mis on endastmõistetavalt määratud kõigile maailma rahvastele: olla enda saatuse peremees, just nimelt enda, mitte teiste inimeste saatuse peremees, ning teha teistega sõbralikku koostööd.
Ta pole ilus esmapilgul, on palju neide kaunimaid. Ei näinud enne tema armsust, kui naeratuse kingiks sain. Need silmad — valguslätte virve, kaks kirgast armastuse järve.
Koos minuga sa vanane! On parim aeg veel ees, on viimne vaatus tähtsam esimesest, sest aeg on Tema käes, kes ütles: “Poolt vaid näed sa noormees: ent usu Jumalat ja julge näha tervet!”
Kõigil neil Inglismaal toimuvatel kontsertitel istub ridade kaupa tülpinud inimesi, kes pole tulnud armastusest klassikalise muusika vastu, vaid veendumusest, et see peab neile meeldima.
Kas vajab ilu veel midagi enese kõrvale? Ei, nagu ei vaja ka seadus, tõde, lahkus ja tagasihoidlikkus. Milline neist omandab väärtuse tänu kiitusele ja kaotab selle süüdistuse läbi?