Surm on käsutäitja. See, kes tuleb meile järele, siis kui kõrgemal pool otsus vastu võetud. Öeldakse, et surm ei vali. See on õige. Ta ei vali, sest valik on juba ammu ära tehtud. Siis, kui inimene polnud veel sündinud, otsustati tema surm. Surm ja saatus.
Aga ikka meilt nõutakse siin vastust. Õpetatud saab vaevalt kätte veretöö, kui juba see pöördub leiutajat nuhtlema ja rangelt ausa käega õiglus tõstab me enda seatud mürgisegu-peekri me oma suule.
Nimed on suur müsteerium. Ma pole kunagi päriselt aru saanud, kas laps kujundab nime või kohaneb ise nimele vastavaks. Aga kindel on, et kui inimesel on hüüdnimi, tähendab see, et talle on pandud vale nimi.