Mu seitsmekümnest eluaastast kakskümmend tagasi ei tule eal. Kakskümmend talve maha arvan, viiskümmend järele jääb vaid, ma tean. Viiskümmend kevadet on mulle vähe, et imetleda õisi, sestap lähen ja vaatan kirsi krooni lumist, et meenutada ilu suvist.
On ilu igikestva rõõmu läte, Ta armsus kasvab ega lõpe, ei iial olematuks muutu, tal varuks lehtla mõnus vaikus ja magus uni, unenäod ja tervis, meelerahu.