Kui muusika sulle meeldib, kuula seda; külasta oopereid, kontserte, maksa viiuldajatele, et nad sulle mängiksid. Ent ära jumalapärast ise pasunat puhuma ega viiulit kääksutama hakka. See jätab härrasmehest põlastuväärselt kerglase mulje.
Pilt on minu jaoks ilus romantiline unenägu millestki, mida pole kunagi olnud ega saa olema — valguses, mille sarnasest iial pole säranud, riigis, mida keegi ei suuda nimetada aga meenutada, vaid üksnes igatseda; kõik vormid sellel on taevalikult kaunid, ja siis ärkan ma üles, nagu ärkas Brunhilde.
Ma ei oska laulda. Olen lauljana täiesti lootusetu. Kui laulan, muutun kurvaks. Kurvad on ka need, kes juhtuvad minu laulu kuulama. Nende kurbus on kindlasti veel suurem.