Mu tervis on hea, olen rahul kõigega, mis minu ümber on, ent võin sellegipoolest kinnitada, et olen valmis kõik maha jätma juba sel aastal, selsamal päeval ja tunnil.
Montmorency andis muidugi oma panuse. Montmorency elueesmärgiks on kõigile jalgu jääda ja sõimata saada. Kui tal õnnestub end sokutada kuskile, kus ta juuresolek eriti ebasoovitav on, seal tülinaks olla ja närvidele käia, siis tunneb ta, et ta ei ole seda päeva asjatult elanud.
Inimene hakkab langema, veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku — ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahel tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega.