Maailmas täis vihkamist, peame ikka julgema loota. Maailmas täis viha, peame ikka julgema leida lohutust. Maailmas täis meeleheidet, peame ikka julgema unistada. Ning maailmas täis usaldamatust, peame ikka julgema uskuda.
Miski ei lähe nii kiiresti mööda kui kallistus. Aga nagu lõhn, nagu heli, on kallistus ainuke mälestus, mille saame elust kaasa võtta, sest armastuse kallistused on puhas tähelepanelikkus. Kogu keha üks silm, üks päev, üks keel.
Ma ei oska laulda. Olen lauljana täiesti lootusetu. Kui laulan, muutun kurvaks. Kurvad on ka need, kes juhtuvad minu laulu kuulama. Nende kurbus on kindlasti veel suurem.
Kui sõna “muusika” on püha ja seda tohib kasutada vaid seoses kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda sajandi muusikainstrumentidega, siis asendame selle tähendusrikkama väljendiga: “helide korraldus”.