Teda rõõmustas näha kedagi, kes oli tulnud väljast ja võis uudiseid jutustada. Tegelikult ei lasknud ta endale midagi jutustada, sest ikka rääkis tema ise, nagu tavatsevad teha inimesed, kes on harjunud üksi olema.
On öö ja päev, mu sõber, mõlemad on kaunid; päike, kuu ja tähed, mu sõber, samuti kaunid; kaunis on ka tuul, mis nõmmel puhub. Elu on nii armas, mu sõber; kes tahaks surra?
Võib kesta väga kaua enne kui see, mida ütled, üles sulab... Sellepärast, et oled sisemiselt jääs. Ehkki sa ise seda ei tea. Aga ühel päeval, kui oled õige kurb või midagi väga igatsemas ja täiesti üksi, siis märkad, kuidas su vanadest sõnadest saab äkki muusika.