Tõeline kunstnik jätab naise nälga ja lapsed paljajalu ning laseb seitsmekümneaastasel emal pojale elatist teenida, enne kui ta hakkab tegelema millegi muuga peale kunsti.
Vanemaks saades hakkame teravamalt tunnetama aja väärtust. Tõepoolest näib, nagu kaotaks kõik muu tähtsuse ja selles mõttes muutume tõelisteks ihnuskoideks.
Kuidas sa saad vastuoludega elada, küsivad nad. Aga kuidas te saate vastuoludeta elada? Ühtse, tervikliku, muutumatu isiksuse mõte tundub mulle üks ahistavamaid ja moonutavamaid ideid, mis on välja mõeldud. Kes on täiesti ühesuunaline, läbinisti järjepidev, laitmatult reeglipärane? Kes tahaks selline olla?
“Mina olen mina ja minu ülesanne on minuks jääda.” Aga ei ole ju. Ja üldse, kuidas saad sa ennast tunda, ilma et sa tunned oma ulatuslikkust, vastandlikkust, kujutlust ja vabadust? Vastuolud äratavad meid üles.
Pole midagi ülevamat kui see, mida näen, aiman, kogen, esile kutsun, sisse hingan. Millestki muust unistamise põhjus peitub võimetuses olemasolevat hetke vastu võtta.