Te kasvate kokku. Päikesevalgusest ja tuulest luuakse teid. Te igatsete teineteise järele kui perekond ja vahemaad teid lahutavad: see pole hirmunud igatsus, väljakannatamatu ja haiglane igatsus, vaid vaikne ja mahe. Vaiksetel suveõhtutel mere ääres kirjutatud kirjad. Te kasvate vaikselt. Ühe jaoks on nüüd teine see, kes kütkestab. Tema pilk ootab sind väljas tänaval. Tema sõnad on su palveteks. Tema käed on kellad, mis sind kutsuvad.