Suures linnas on igaüks oma isikliku hullusega natuke vähem üksi kui väikses kohas, ta võib selle natuke vabamalt välja arendada, paista niisiis rohkem sellena, kes ta on, kui sellena, kes kõik on.
Kuigi ta oli elu jooksul kogenud palju armastust, hellust ja kaitset, jäi sellest kõigest midagi puudu, mis oleks armastuse muutnud õnnistuseks: ta oleks pidanud hullumeelsem olema.
Idealism on alati sihi seadmine, kui tahetakse saavutada midagi, mis on tegelikult võimatu. Aga see näitab suunda ja viib kõrgemale, tagasi arengu juurde.
Pole mingit kahtlust, mõtlesin ma ajalehte eemale lükates, et meie närune elu, näotu nagu see on, saab hunnituks ja omandab mõtte ainult armastuse silme all.