Õigete hinged on aga Jumala käes ja neid ei puuduta ükski piin. Rumalate silmis näivad nad olevat surnud, ja nende äraminekut peetakse õnnetuseks, lahkumist meie keskelt hukatuseks; nemad aga on rahus.
Tõeliselt pole aga ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos.
Tõstsime nii hirmsat kisa, et see oleks seitse magajatki üles äratanud — ma ei ole kunagi aru saanud, miks peaks seitsme magaja puhul rohkem kisama kui ühe puhul.
Tavaliselt seome õnne mõistega mingi sündmuse, mis peab elus kindlasti juhtuma, tegelikult peitub õnn hingerahus, rõõmus jagada ligimestega kõike, mis meil on, ja võtta seda kui loomulikku.