Inimesed on nagu vanad pealkirjata raamatud. Iialgi ei tea, millise sa parajasti avad. Vahel puudub neis algus või lõpp, vahel on kaante vahel säilinud vaid mõni üksik leht. Aga igaühes meist on varjul omad lood, oma maailm. Mõnes on see avaram, mõnes kitsuke, mõnda võid lugeda lõpmatuseni ja ikka ei taba päriselt tema olemust ...
Hing, kannatlikult jälgi näitemängu ja ära enne lõppu hinda saatust. Võib tegevuses pööre tulla järsku, uus päev — uus stseen, ent krooniks viimne vaatus.
Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha.
Ainuke tee kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda. Neile vastu pannes jääb hing haigeks, ihaldades seda, mille loomuvastased seadused on teinud loomu- ja seadusevastaseks.