Kui surm paistaks vähem veider ja talle pööratakse vähem tähelepanu, siis sa tajuks oma isiksust seoses surmaga palju vähem, ja ka hirm muutuks väiksemaks.
Kui sa vanaks jääd, siis hakkab sulle tunduma, et sa ootad midagi, aga sa ei tea, misasi see on. Muudkui paned ennast valmis, seisad akna juures ja vaatad välja.
Hoopis hirm on ebaloomulik. Välk ja kõuekõmin on ebaloomulikud. Sellisena nagu need asjad on, ei kannata me neid välja. Me teame liiga palju. Sellepärast meil tulebki abi otsida mahasurumisest, kompromissidest ja maskeerimisest. Niimoodi saame universumis ellu jääda. See on loomulik.