Inimene püsib tasakaalus ja kannab oma igapäevast nägu vaid tänu normaalsetele oludele ja ümbrisevale ühiskonnale. Siis on ta nagu osake suurest ja keerukast mehhanismist ning ta on sunnitud oma jõu ja andekuse kohaselt täitma temale määratud ülesannet. Niipea aga, kui ta ühiskonnast välja lülitatakse ja hoopis teistesse oludesse paigutatakse, muutub ta moraalne sündsustunne.
Valu juhib inimese mõistuse enesele ja see ei hakka pettekujutlustega end lohutama ja nendelt abi otsima.
Kauneid põhimõtteid rakendatakse vaid enese huvides ja oma riigis.
Õnn läheb ikka visa trügijaga ühes.
Unistus täisväärtuslikuks elust istub inimese veres nii võimsalt, et seda pole võimalik kustutada.
Inimene algab sealt, kus on leib. Leivata inimene on aga alaväärtusekomplekside armetu vinegrett, sest oma loomult on ta nagu pajuvits, mis hakkab kohe seal painduma ja värisema, kus tunneb maakamara all vee jooksvat.
Inimene peab teadma, et midagi ei andestada ja midagi ei tõmmata süütegude nimistust maha.
Sa kastad oma lille, et ta kauemini õitseks, miks ei kasta sa oma rõõmu ja armastust, et ta ei närtsiks juba järgmisel päeval? Miks oled avanud kõik oma südame uksed, et kurjus ja kahtlused jooksevad sinna nagu talvised tuisud sisse, aga usust ja lootusest pöörad näo kõrvale, nagu oleksid näinud mõnd inetust?
Iga tänane hetk on väärtuslikum kui homse unistused, sest liivaküngas on igale valmis seatud ja sa pead oma ülesannet täitma juba täna.
Inimese suurimaks õnnetuseks on see, et ta seedib kõik imekiirelt läbi, kas olgu see usk, lootus, armastus või jumal ise.
2964296329602961296229592958295729562955