Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda, aga ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad hammaste taga, aga ei julge hammustada... rahva hing on lämbutatud ja kiunub haledasti rõhujate põlvede ümber... Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama... ja kõlab siis ähvardav ulgumine üle maa, siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub ja leinavaid jumalaid tugevasti äratab!...
Me peame järjest pidama silmas õige ja väära proportsiooni küsimust. Selles on moraali tuum. Selles on eetika ja ebaeetika kaalukeel. Me peame alati küsima: kas hea, mida me taotleme, on küllalt suur, ja halb, mille abil me seda taotleme, küllalt väike, et hea, mida me taotleme, suudaks lahustada halva, mida me kasutama, enese olematuks?