Mis üldse lapsepõlvest alles jääb? Unenäod, milles sa jõuad oma esimesse koju ja püüad ust avada, kuigi tead, et seal kedagi ei ole? Ja oled uuesti nii väike, et ei ulata lingist kinni võtma. Lõhnad? Või see juba hetk lasteaias, kui kõik on magama jäänud, aga sina püsid kogu “vaikse tunni” oma asemel ärkvel, sest oled äkki aru saanud, et kunagi tuleb surm. Päriselt.
Võlurid ei usu jumalatesse samamoodi nagu enamik inimesi ei pea vajalikuks uskuda näiteks laudadesse. Nad teavad, et need on olemas, nad teavad, et neil on eesmärk, nad on arvatavasti nõus, et neil on koht meie hästikorraldatud universumis, aga nad ei mõista miks nad peaksid uskuma või käima ringi ja hüüdma: “Oo suur laud, ilma kelleta pole meid olemas!”