Miski, mitte miski ei ole leebem kui Loodus. Ja miski, mitte miski ei ole olnud Looduse vastu julmem kui inimene.
Paljugi, mis me räägime, et tahaksime kõik probleemid lahendada, me ei julge kõiki probleeme lahendada, või meile ei jääks enam midagi teha.
Samamoodi võite hommepäev sõjad lõpetada. Lihtsalt. Kergesti. Pole vaja — ning pole kunagi olnud vaja muud, kui et te kõik kokku lepiksite. Ent kui teie ei suuda kokku leppida milleski nii lihtsas nagu üksteise tapmise lõpetamine, kuidas te võite siis rusikaid raputades taevalt nõuda, et teie elu korda seataks?
Ent päästmine ei tähenda enda päästmist saatana kimbatusest. Pole olemas saatanat ja ei eksisteeri põrgut. Te päästate ennast tühja elatud elust.
Aadama ja Eeva tegu ei olnud algpatt, vaid tõeline õnnistus. Te peaksite neid südamest tänama — sest olles esimesed, kes tegid “vale” valiku, lõid Aadam ja Eeva võimaluse üldse mingeid valikuid teha.
Kogu meditsiin on suunatud inimeste elushoidmisele, mitte sellele, et leevendada nende vaevusi ja lasta neil väärikalt surra. Näed sa, arstile või õele on surm ebaõnnestumine. Sõbrale või sugulasele on surm kohutav õnnetus. Ainult hingele on surm kergendus — vabanemine.
Hingele on ka väga selge, et kehast lahkumine ei ole suur tragöödia. Mitmel moel on tragöödia hoopis keha sees olemine.
Suurim kurjus oleks seega üldse mitte midagi kurjaks nimetada.
Mida sa teed Iseendale, teed sa teistele. Mida sa teed teistele, teed sa Iseendale.
Sestap selleks, et hing saaks kogeda täiuslikku armastust, peab see kogema kõiki inimlikke tundeid.
Kuidas saab minus olla kaastunnet selle vastu, mida ma ei tunne? Kuidas saan ma andestada teises seda, mida ma pole kunagi kogenud iseendas?
3434343534333432343134303429342634273428