Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast; kui meri mullakamara minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta maanina uputab, kui ta sinu sõprade või sinu enda lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.
Su armsam viimast korda hingab, tal väsind süda, Kirg on sõnatu, Usk põlvili ta voodi ette langeb, ja Süütus silmad sulgeb hääletult. Vaid Sina, kõik kui loobunud on juba tal surma väraval võid anda eluluba.
Minu hauakivi jäägu igasuguse kirjata. Ükski inimene ei tohi mulle hauakirja kirjutada. Ükski inimene ei oskagi seda teha. Olen valmis surema. Mul ei lubatud oma mõtteviisi õigustada, ning kuna mind sellest õigusest ilma jäeti, ei tohi keegi mind ka laimata. Jäetagu minu iseloom ja motiivid kogu oma selgusetuses rahule, kuni teised ajad ja teised inimesed need õigeks mõistavad.