Kõige halvem sõber ja vaenlane on Surm.
Teesklust jätkatakse siiski lõpuni välja, inimesed jälgivad alati, mis mulje nad teistele jätavad ja püüavad mitte ennast näidata. Kui maski surma lähenedes veidi kergitataksegi, siis ei võeta seda kunagi täielikult eest. Siirus pole kunagi täielik. Inimesed võitlevad lõpuni, relvadeks elu jooksul omaks võetud salakavalus ja petmine. Kuni viimase hingetõmbeni eelistavad nad absurdset väärikust aina suuremaks kasvavale tõele. Nad keelduvad seda uskumast ja sellega leppimast ning eelistavad surra, elu sünnis mask ees.
Inimene ei märka varje, seda, kuidas nad asjadele piirjoned annavad, maailmale sügavust lisavad, enne, kui neid pole.
Kuid ega tüdrukutele mõeldud kraam polnud vähem masendav. See paistis koosnevat peaaegu ainult hobustest. Suurem osa neist irvitasid. Hobused, arvas Surm, ei peaks irvitama. Kui hobune irvitab, siis on tal midagi plaanis.
Hämmastav, kui paljud inimesed veedavad oma elu paigas, kuhu nad pole plaaninud pikemaks jääda.
“Minule kingitakse alati vannisoolasid,” kurtis Noobel. “Ja seepi ja mulliseepi ja taimeseepe ja tonnide kaupa muud vannitoakraami — ja mina ei jaga ära, miks, sest ma ei käi peaaegu kunagi vannis. Võiks ju arvata, et nad saavad vihjest aru...”
Õige on olla õnnelik selle üle, mis sul on. Aga kõigepealt peab olema midagi, mille üle õnnelik olla. Pole mõtet olla õnnelik selle üle, et sul midagi ei ole.
Heategevus pole see, kui sa annad inimestele, mida sina tahad anda, vaid see, kui sa annad neile seda, mida neil vaja on.
Ta ei uskunud jumalatesse, kuna suurem osa võlureid ei armasta neid tagant õhutada, aga ta palvetas ikkagi, palavikuliselt nagu ateist, kes loodab, et tema arvamus on ekslik.
Ilu, nagu ta oli avastanud on nii võimalustevaene. Inetus seevastu aga lõputult varieeritav.
3827382638243825382238233820382138193817