Arvan, et võin uhkusega, kogu oma edevust mängu pannes, nimetada end kõige harimatumaks ja vähem teadlikuks naisterahvaks, kes iial on söandanud kirjutada mõne raamatu.
Kerge naeratus, poe kassapidajalt või bussijuhilt. Sõbralik sõna raamatukoguhoidjalt. Lõbus mõttevahetus kanalisatsioonikaevu parandava mehega. Viisakas parklateenindaja. Ja see hetk, see päev muutub teiseks. Kogu usaldus inimkonna vastu on tagasi.
Nüüd kavatsen ma kirjutada armastusest. Tead ju küll, sellest asjast, milleks alati on vaja kaht, aga kust üks alati lahkub. Mitte nii nagu vanasti, täielikult kinnimakstud piletiga Ameerikasse, vaid ühe hoopis raskemini tõlgendatava piletiga. Surmatunnistusega.