Kunstniku väljendatud ilu ei saa meis äratada kineetilist emotsiooni või puhtfüüsilist aistingut. See äratab või peaks äratama, indutseerib või peaks indutseerima esteetilise staasise, ideaalse kaastunde või ideaalse hirmu — staasise, mida tekitab, pikendab ja lõpuks ka lahendab ilu rütm, nagu ma seda nimetan.
Sest kultuuri saladus on see, või mis saladus, aga alati ei panda seda tähele: vana on kõige alus, aga vanast võidakse aru saada ainult uue kaudu, ainult uut luues, seda vana pärandit mitte kõigest väest järele aimates ega ka mitte kõigest väest uutmoodi tehes, vaid seda ümber luues, uuesti luues.
Iga nauding on meile loomupäraselt hüve, kuid mitte iga naudingut ei tule valida, samuti nagu iga kannatus on pahe, kuid mitte igast kannatusest ei tule hoiduda.