Ilu hoomame kujutlusvõimega, mida vaigistavad kõige rahuldavamad tajutavussuhted. Esimene samm tõe poole on mõista intellekti enda raame ja haaret, käsitada intellektsiooniakti ennast.
Kunst jaotub paratamatult kolmeks üksteisele järgnevaks vormiks. Need on: lüüriline vorm — vorm, kus kunstnik esitab kujundi vahetus suhtes iseenda ja teistega; eepiline vorm — vorm, kus ta esitab kujundi kaudses suhtes iseenda ja teistega; dramaatiline vorm — vorm, kus ta esitab kujundi vahetus suhtes teistega.
Kõiges peale emaarmastuse võib siitilma lehkavas sõnnikuhunnikus kahelda. Aga ema on see, kes su ilmale toob, sind algul oma ihus kannab. Mida teame meie tema tunnetest? Aga ükskõik, mida ta tunneb — see vähemasti peab olema tõeline. Peab.