Mis muud võis see tähendada, kui seda, et sageli on väga vähe tarvis, et meid aidata, aga et me ise oleme nagu pimedusega löödud. Mis ime siis, et teised meie meeleheitest aru ei saa.
Elu iga hetke, langegu see meile osaks hea või kurja saatuse läbi, võimalikult paremaks teha, see on tõeline elukunst ja mõistusega olendi peamine eesõigus.