Kui Tarkus tõukas lavalt lärmitseva matsi ja teda asendas, siis surematu Shakespeare astus platsi, et elu kirevamaid seiku kujutada ning ammendanud maailmu, neid uusi välja mõelda. Läks eksistentsi värav ridadele valla, aeg kirjanikuga jäi võidujooksus alla.
Need, kes astuvad minevikukoormata ja tuleviku pärast meelerahu kaotamata vastu sellele, mis tegelikult nende ees seisab, on need, kes elavad, kes oma elu kõige paremini kasutavad...
“Armuobjekte”, nagu neid psühhiaatrias nimetatakse, ei olegi nii sagedasti leida ega ole neist ka nii kerge vabaneda. “Kaugus” on tegelikult formaalsus. Meeled ei võta seda tõeliselt teatavaks.