Inimese kehtestatud seadus väärib seaduse nime vaid siis, kui ta on kooskõlas terve mõistusega ning otseselt tuletatud põlistest seadustest. Kõrvalekaldumine tervest mõistusest teeb seaduse ülekohtuseks, niisugusel juhul pole tegemist seadusega, vaid vägivalla tunnustamisega.
Ükski karistus pole iial olnud piisav hirmutusvahend tõkestamaks kuritegude sooritamist. Vastupidi, missugune karistus ka ei järgneks, kui teatud laadi kuritegu on sooritatud esmakordselt, siis on selle kordumine edaspidi juba palju tõenäolisem.