Mehed armastavad sõda, sest see lubab neil näidata, et nad ajavad tõsist asja. Nad nimelt arvavad, et kui mitte muidu, siis vähemalt sõja ajal ei tohi naised nende üle naerda. Sõjas võivad nad naise tahteta objekti staatusse alandada. Selles seisnebki põhiline sugudevaheline erinevus. Mehed näevad objekte, naised näevad objektidevahelisi suhteid. Kaaluvad, kas objektid vajavad teineteist, armastavad teineteist, sobivad teineteisega. See on üks eriline tundedimensioon, mis meil meestel puudub, ja mille tõttu sõda on iga tõelise naise silmis tülgastav — ja absurdne. Tahate, ma ütlen teile, mis sõda on? Sõda on psühhoos, mida põhjustab võimetus näha suhteid. Meie suhteid ligimestega. Meie suhteid majanduslike ja ajalooliste oludega. Ja eelkõige meie suhteid olematusega. Surmaga.
Üks meie ajastu suurimaid eksitusi on arvamus, et natsid tulid võimule, sest nad lõid kaosesse korra. Tõde on täpselt vastupidine — nad saavutasid edu, sest nad asendasid korra kaosega. Nad käristasid puruks kümme käsku, nad eitasid superego, ja nii edasi samas vaimus. Nad ütlesid: “Te võite vähemust taga kiusata, te võite tappa, te võite piinata, te võite paarituda ja paljuneda ilma armastuseta”. Nad andsid inimkonnale loa kõigile suurtele kiusatustele järele anda. Tõde pole olemas. Kõik on lubatud.
Iga surm esitab ellujäänuile ränga süüdistuse kuriteole kaasaaitamises; iga surm on isemoodi, selle süü kustutamatu, selle kurbus surematu; heledaist juustest käevõru ümber luu.