Ma mõtlen, on elus üks aeg, kui sa loed raamatuid. Aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe. Sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi. Sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et välimine teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid. Siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. See ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.
Minu arvates võime vist päris üksmeelselt väita, et kui Jumal, olgu ta kes tahes, lõi kogu universumi ainult selleks, et meile teoloogia õppetundi anda, siis pidi tal nii huumorimeelest kui fantaasiast kõvasti puudu jääma.