Lahing oli lõppenud. Kaotasime langenutena umbes kolmteist tuhat meest. Kolmteist tuhat mõistust, mälu, armastust, tunnetust, kolmteist tuhat maailma, universumit — sest inimmõtte universum on suurem kui universum ise —, ja kõik üksnes selleks, et vallata mõnisada jardi tarbetut pori.
See oligi traagiline. Mitte sellepärast, et ühel inimesel jätkus julgust olla nurjatu. Vaid sellepärast, et miljonitel ei jätkunud julgust olla hea. [Hitleri kohta]
Tõelist sõpra tuntakse hädas
Igaüks meist on saar. Kui see poleks nii, läheksime jalamaid hulluks. Neid saari ühendavad laeva- ja lennuliinid, telefon, raadio — mis iganes. Aga nad jäävad siiski saarteks. Saarteks, mis võivad merepõhja vajuda, igaveseks kaduda.
Tunda liiga palju lõppeb mittemillegi tundmisega.
Kõige laostavam element inimese meeles on hirm.
Aastad pole vanusega seotud. Loodus ei jaga energiat võrdselt ja korrapäraselt. Mõned sünnivad vanade ja väsinutena, teised muutuvad seitsmekümnestena tugevateks.
Julgus, tundub mulle, ei ole muud kui jõud, mille abil saadakse üle ohtudest, ebaõnnest, hirmust ja ebaõiglusest; tänu millele suudetakse endale jätkuvalt kinnitada, et elu koos kõigi oma muredega on hea, et kõigel on tähendus, isegi, kui see jääb meile mõistetamatuks, ja et alati tuleb homne.
Mul on suur usk lollidesse, mu sõbrad nimetavad seda enesekindluseks.
Elama hakkame me alles siis, kui ületame oma hirmud.
4659465846564657465446554653465246504651