Nagu kõik inimesed, kes oma ametis päris õiget mõõtu välja ei anna, ülehindas isa näivust ja tühiseid igapäevaseid üksikasju; intellekti asenduseks oli ta endale varunud suurtäheliste võtmesõnade arsenali, kuhu näiteks kuulusid Distsipliin, Traditsioon ja Vastutustunne. Kui ma vahel julgesin talle vastu vaielda — ja seda juhtus väga harva —, siis kahmas ta jalamaid mõne seesuguse nõiasõna ja virutas mulle sellega pähe, nagu ta ka oma alluvaid taltsudades samasugustel asjaoludel kahtlemata tegi.
Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.
Saksamaad ei ole võimalik tunda. Teda võib ainult taluda.
Eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu?
Romaani ei saa enam kunstiliigiks pidada. Romaan on surnud. Otsas, nagu alkeemia. Mispärast ma peaksin läbi närima sadade lehekülgede kaupa väljamõeldisi, selleks et sealt lõpuks välja sõeluda viis-kuus tillukest tõde? Sõnad on tõe jaoks. Faktide jaoks. Mitte väljamõeldiste jaoks.
Viisakused maskeerivad alati vaid tahtmatust tunnistada mingit uut võõrast reaalsust.
Teie välise viisakuse taga on seda väga selgesti tunda. Te olete nagu okassiga. Kui see loom okkad püsti ajab, ei saa ta süüa. Kui te ei saa süüa, jääte nälga. Ja kui teie keha sureb, surevad koos sellega ka teie okkad.
Märkamine ei ole valiku küsimus.
Kohusetunne pole enamasti mitte midagi muud kui teeseldud veendumus, et tühistel asjadel on oluline tähtsus.
Kui põrgu on olemas, siis niisugune ta on. Ei leeke ega harke. Vaid paik, kus tervele mõistusele vähematki võimalust ei anta.
4670466846664667466546634664466146624660