Meil on hirm, sest meil on nii palju. Või meile tundub, et meil on nii palju, tähendab, on nii palju kaotada. Või paljust pääseda?
Kui pole reaalset ohtu, tuleb luua oht, mida karta. Muidu tuleb depressioon.
Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Kuna enam tegelikult midagi lisada ei ole, siis lisatakse näivusi.
Depressioon on turvalisuse, heaolu haigus, nii nagu rasvumine on toidukülluse haigus.
Me peaksime elama vaikses õnneuimas, nagu jumalad. Aga me elame vaikses hirmus, nagu need budistlikud jumalad, kes on küll võimsad, aga ometi piiratud, haletsusväärsed, inimesest alamad, sest neil puudub üks: võime mõista, vabaneda.
Naised on natuke teisiti. Nad teavad ühte tähtsat asja: et pühakirju pole eriti mõtet lugeda. Mis neist ikka lugeda, see on ju niigi teada. Sest tähtis pole teada, kuidas see täpselt kirjas on, tähtis on elada. See, kuidas elada, pole kunagi täpselt kirjas.
Aga pühakirjad, hea kui oled neid lugenud, veel parem, kui sa nad unustad.
Mehed pole rumalamad kui naised, aga on aremad, sellepärast nad kipuvadki, eriti teatud eas, kolmekümnendates aastates, klammerduma mõne pühakirja külge.
Me võtame endale kõiksugu vajadusi ja siis usume, et need ongi vajadused. Nad täidavad aega, nagu see saaks kunagi tühi olla. Et iga hetk pole midagi muud kui su elu, siis ta lihtsalt on, mitte täiem, ega tühjem, on. Kuni elad. Sa ei lakka ju vahepeal elamast, tähendab, see tühjus saab olla ainult välja mõeldud, ise tekitatud.
Esimese poole elus sa harjutad ennast eluga, klammerdudes oma surma külge, justkui oleks see pääsetee, ja teise poole harjutad ennast oma surmaga, klammerdudes elu külge, nagu oleks pääsetee seal.
4709470747084706470547044702470347014699