Kui loen raamatut, mis mulle tõeliselt muljet avaldab, pean end enne inimestega suhtlema asumist tõsiselt kätte võtma, muidu võidakse mind imelikuks pidada.
Noorus on ainus rõõmude aeg ja esimesed kakskümmend viis aastat kaaluvad üles kogu ülejäänud elu, olgu viimane ükskõik kui pikk ning möödugu need kakskümmend viis pealegi vaesuses ja viletsuses, ülejäänud elu aga, rikkuses, austuses ja lugupidamises.
Aastatelt noore mehe iga võib osutuda üsna soliidseks, kui vanust mõõta tundides. Ent seda juhtub vaid siis, kui aega pole raisatud, ehk teisisõnu: harva.
See, kelles pole endas muusikat, kes helide harmooniat ei hardu, vaid reetjaks kõlbab, sepitsejaks, röövliks, ta vaimulaad on sünge nagu öö, ta tunded mustad on kui Erebus. Ei uskuda või säärast!
Noorus on aeg rännata maailma ühest otsast teise nii mõttes kui ka tegelikkuses; järele proovida erinevate rahvaste kombeid; kuulata, kuidas kell südaöötundi lööb; näha päikesetõusu nii linnas kui ka maal; taassünni kaudu muutuda; vaielda ja targutada; kirjutada kohmakaid värsse; joosta terve miil, et tulekahju näha, ning oodata päev otsa teatris, et aplodeerida “Hernanile”.