Nagu puude kasvades hakkavad tüveringid korduma igas oksas, nii kihistuvad aasta-aastalt kõik sündmused, muljed, kõige põgusamadki hetked igas meie olemise raasukeses. Mida rohkem sündmusi, seda rikkalikumad. Mida avaramalt haarame kogemusi, seda avaramaks muutume sisemiselt. Sellepärast ongi igast erinevast puust valmistatud viiulil erinevad helivarjundid. Sellepärast kõlavadki kõik inimesed vastu erinevalt.
Liiga kaunite sõnade varju poevad peitu alati kõige tigedamad teod. Kui kohtad liiga kauneid sõnu, vaata ikka nende taha. Igaks juhuks. Pealegi on sõnad nagu tünnid, neis kõigis on oma sisu. Aga mida tühjem mõni neist on, seda valjemini ta kõmiseb.
Kui te olete häälestatud kellegi vastu, siis ei ole te vabad. Kui te peate kedagi süüdlaseks ja teie mõistus on nende vastu häälestatud, teadke, et olete nende külge kleepunud! Super-liimiga!
See pole raamat, vennas, sa seda puudutad kui inimest, (Kas öö on? Oleme siin kahekesi?) mind hoiad sa ja sina mind. Ma lehekülgedelt su sülle sirutan — kui surmast tärganu.
Liikumine — see silmaga nähtavate kunstide alatine komistuskivi — leiab tõelist kajastamist üksnes kirjanduses. Vaid kirjandus on võimeline edasi andma keha väledust ja hinges pulbitsevat mässu.