Ja kunst?
See on haigus.
Armastus?
Illusioon.
Ja religioon?
Usu moes olev aseaine.
Sa oled skeptik!
Mitte sugugi! Skeptitsism on ristiusu läte.
Mis sa siis oled?
Defineerida tähendab piirata.
Andke mulle juhtlõng.
Lõngad katkevad. Sa kaotaks labürindis tee.
Teadmine on saatuslik. Just teadmatus on see, mis meid võlub. Udu muudab asjad imeliseks.
Nii võib teelt eksida.
Kõik teed lõpevad ühes ja samas punktis.
Kus nimelt?
Purunenud illusioonide juures.
Kui inimene sureb, kaotab ta kõigepealt elu. Järgmisena lähevad illusioonid.
Tsivilisatsiooni pole sugugi kerge omandada, selleks on inimesel kaks teed: üks käib kultuuri, teine rikutuse kaudu.
Selleks, et tõeliselt loll olla, peab olema inimene.
Kõiki asju määratleb nimi. Muutke nime ja te muudate asja. Muidugi pole see veel kaugeltki kõik, kuid kosmilises mõttes taandub kõik just sellele.
Seletused annavad mõista, et on olemas küsimused, aga küsimused pole mitte kedagi mitte kunagi mitte kuhugi viinud. Küsimused ainult rikuvad kõik ära.
Oma silm, vastupidiselt rahvatarkusele, pole pole sugugi kuningas. Just nägemine lõpetab uskumise, sest siis pole seda enam vaja.
Täitumata igatsus on rikkus, see hakkab sinus sajakordselt aina uuesti heiastuma. Aga me kõik tardume, muutume kiviks kui meis surevad igatsused.
Inimesed on nagu vanad pealkirjata raamatud. Iialgi ei tea, millise sa parajasti avad. Vahel puudub neis algus või lõpp, vahel on kaante vahel säilinud vaid mõni üksik leht. Aga igaühes meist on varjul omad lood, oma maailm. Mõnes on see avaram, mõnes kitsuke, mõnda võid lugeda lõpmatuseni ja ikka ei taba päriselt tema olemust ...
5069506850665067506450655062506350605061