Iga aasta on nagu elu. Kõik käib ringiratast, aga miski ei kordu. Kõik inimesed saavad jälle võõraks. Sa võid neid uuesti tundma õppima, aga juba kui uusi inimesi... Ma teadsin, et isegi asjad jäävad võõraks, aga nendega on jälle tutvust teha lihtsam kui inimestega.
Te kasvate kokku. Päikesevalgusest ja tuulest luuakse teid. Te igatsete teineteise järele kui perekond ja vahemaad teid lahutavad: see pole hirmunud igatsus, väljakannatamatu ja haiglane igatsus, vaid vaikne ja mahe. Vaiksetel suveõhtutel mere ääres kirjutatud kirjad. Te kasvate vaikselt. Ühe jaoks on nüüd teine see, kes kütkestab. Tema pilk ootab sind väljas tänaval. Tema sõnad on su palveteks. Tema käed on kellad, mis sind kutsuvad.
Inimesed on ikka nii: kui sa oled õnnetu, siis nad põgenevad, nagu hullu koera eest. See nakkab! Aga kui sa oled õnnelik ega hooli kellestki, siis on nad hakkamas, nagu kärbsed meepoti ümber...
Hirm on hädaohtlik — see võib äkitselt välja pursata, söösta kuhugi otsejoones või hakata enda ümber purustama ja kes suudaks siis hoida lähedusse sattunud väikeolendeid?
Ta ütles: ma tahan olla sinule täiuslik, nii et sa saad lahkuda minust valutult. Ja see oli täiuslik armastuse väljendus. Ta ütles: ma ootan igavesti, kuigi ma tean, et... ma ei.. oota... midagi.